Sīlapāramī 1
“Yadā ahosiṁ pavane,
kuñjaro mātuposako;
Na tadā atthi mahiyā,
guṇena mama sādiso.
Pavane disvā vanacaro,
rañño maṁ paṭivedayi;
‘Tavānucchavo mahārāja,
gajo vasati kānane.
Na tassa parikkhāyattho,
napi āḷakakāsuyā;
Saha gahite soṇḍāya,
sayameva idhehi’ti.
Tassa taṁ vacanaṁ sutvā,
rājāpi tuṭṭhamānaso;
Pesesi hatthidamakaṁ,
chekācariyaṁ susikkhitaṁ.
Gantvā so hatthidamako,
addasa padumassare;
Bhisamuḷālaṁ uddharantaṁ,
yāpanatthāya mātuyā.
Viññāya me sīlaguṇaṁ,
lakkhaṇaṁ upadhārayi;
‘Ehi puttā’ti vatvāna,
mama soṇḍāya aggahi.
Yaṁ me tadā pākatikaṁ,
sarīrānugataṁ balaṁ;
Ajja nāgasahassānaṁ,
balena samasādisaṁ.
Yadihaṁ tesaṁ pakuppeyyaṁ,
upetānaṁ gahaṇāya maṁ;
Paṭibalo bhave tesaṁ,
yāva rajjampi mānusaṁ.
Api cāhaṁ sīlarakkhāya,
Sīlapāramipūriyā;
Na karomi citte aññathattaṁ,
Pakkhipantaṁ mamāḷake.
Yadi te maṁ tattha koṭṭeyyuṁ,
pharasūhi tomarehi ca;
Neva tesaṁ pakuppeyyaṁ,
sīlakhaṇḍabhayā mamā”ti.
Mātuposakacariyaṁ paṭhamaṁ.