Sīlapāramī 2
“Punāparaṁ yadā homi,
bhūridatto mahiddhiko;
Virūpakkhena mahāraññā,
devalokamagañchahaṁ.
Tattha passitvāhaṁ deve,
ekantaṁ sukhasamappite;
Taṁ saggagamanatthāya,
sīlabbataṁ samādiyiṁ.
Sarīrakiccaṁ katvāna,
bhutvā yāpanamattakaṁ;
Caturo aṅge adhiṭṭhāya,
semi vammikamuddhani.
‘Chaviyā cammena maṁsena,
Nahāruaṭṭhikehi vā;
Yassa etena karaṇīyaṁ,
Dinnaṁyeva harātu so’.
Saṁsito akataññunā,
ālampāyano mamaggahi;
Peḷāya pakkhipitvāna,
kīḷeti maṁ tahiṁ tahiṁ.
Peḷāya pakkhipantepi,
sammaddantepi pāṇinā;
Ālampāyane na kuppāmi,
sīlakhaṇḍabhayā mama.
Sakajīvitapariccāgo,
tiṇato lahuko mama;
Sīlavītikkamo mayhaṁ,
pathavīuppatanaṁ viya.
Nirantaraṁ jātisataṁ,
cajeyyaṁ mama jīvitaṁ;
Neva sīlaṁ pabhindeyyaṁ,
catuddīpāna hetupi.
Api cāhaṁ sīlarakkhāya,
Sīlapāramipūriyā;
Na karomi citte aññathattaṁ,
Pakkhipantampi peḷake”ti.
Bhūridattacariyaṁ dutiyaṁ.