Saccapāramī 4
“Punāparaṁ yadā homi,
maccharājā mahāsare;
Uṇhe sūriyasantāpe,
sare udaka khīyatha.
Tato kākā ca gijjhā ca,
kaṅkā kulalasenakā;
Bhakkhayanti divārattiṁ,
macche upanisīdiya.
Evaṁ cintesahaṁ tattha,
saha ñātīhi pīḷito;
‘Kena nu kho upāyena,
ñātī dukkhā pamocaye’.
Vicintayitvā dhammatthaṁ,
saccaṁ addasa passayaṁ;
Sacce ṭhatvā pamocesiṁ,
ñātīnaṁ taṁ atikkhayaṁ.
Anussaritvā sataṁ dhammaṁ,
paramatthaṁ vicintayaṁ;
Akāsiṁ saccakiriyaṁ,
yaṁ loke dhuvasassataṁ.
‘Yato sarāmi attānaṁ,
yato pattosmi viññutaṁ;
Nābhijānāmi sañcicca,
ekapāṇampi hiṁsitaṁ.
Etena saccavajjena,
pajjunno abhivassatu;
Abhitthanaya pajjunna,
nidhiṁ kākassa nāsaya;
Kākaṁ sokāya randhehi,
macche sokā pamocaya’.
Saha kate saccavare,
pajjunno abhigajjiya;
Thalaṁ ninnañca pūrento,
khaṇena abhivassatha.
Evarūpaṁ saccavaraṁ,
katvā vīriyamuttamaṁ;
Vassāpesiṁ mahāmeghaṁ,
saccatejabalassito;
Saccena me samo natthi,
esā me saccapāramī”ti.
Maccharājacariyaṁ dasamaṁ.