Saddhasutta
“Pañcime, bhikkhave, saddhe kulaputte ānisaṁsā.
Katame pañca?
Ye te, bhikkhave, loke santo sappurisā te saddhaññeva paṭhamaṁ anukampantā anukampanti, no tathā assaddhaṁ;
saddhaññeva paṭhamaṁ upasaṅkamantā upasaṅkamanti, no tathā assaddhaṁ;
saddhaññeva paṭhamaṁ paṭiggaṇhantā paṭiggaṇhanti, no tathā assaddhaṁ;
saddhaññeva paṭhamaṁ dhammaṁ desentā desenti, no tathā assaddhaṁ;
saddho kāyassa bhedā paraṁ maraṇā sugatiṁ saggaṁ lokaṁ upapajjati.
Ime kho, bhikkhave, pañca saddhe kulaputte ānisaṁsā.
Seyyathāpi, bhikkhave, subhūmiyaṁ catumahāpathe mahānigrodho samantā pakkhīnaṁ paṭisaraṇaṁ hoti;
evamevaṁ kho, bhikkhave, saddho kulaputto bahuno janassa paṭisaraṇaṁ hoti bhikkhūnaṁ bhikkhunīnaṁ upāsakānaṁ upāsikānanti.
Sākhāpattaphalūpeto,
khandhimāva mahādumo;
Mūlavā phalasampanno,
patiṭṭhā hoti pakkhinaṁ.
Manorame āyatane,
sevanti naṁ vihaṅgamā;
Chāyaṁ chāyatthikā yanti,
phalatthā phalabhojino.
Tatheva sīlasampannaṁ,
saddhaṁ purisapuggalaṁ;
Nivātavuttiṁ atthaddhaṁ,
sorataṁ sakhilaṁ muduṁ.
Vītarāgā vītadosā,
vītamohā anāsavā;
Puññakkhettāni lokasmiṁ,
sevanti tādisaṁ naraṁ.
Te tassa dhammaṁ desenti,
Sabbadukkhāpanūdanaṁ;
Yaṁ so dhammaṁ idhaññāya,
Parinibbāti anāsavo”ti.
Aṭṭhamaṁ.