Sīlapāramī 5
“Punāparaṁ yadā homi,
mahiṁso pavanacārako;
Pavaḍḍhakāyo balavā,
mahanto bhīmadassano.
Pabbhāre giridugge ca,
rukkhamūle dakāsaye;
Hotettha ṭhānaṁ mahiṁsānaṁ,
koci koci tahiṁ tahiṁ.
Vicaranto brahāraññe,
ṭhānaṁ addasa bhaddakaṁ;
Taṁ ṭhānaṁ upagantvāna,
tiṭṭhāmi ca sayāmi ca.
Athettha kapimāgantvā,
pāpo anariyo lahu;
Khandhe nalāṭe bhamuke,
mutteti ohadeti taṁ.
Sakimpi divasaṁ dutiyaṁ,
tatiyaṁ catutthampi ca;
Dūseti maṁ sabbakālaṁ,
tena homi upadduto.
Mamaṁ upaddutaṁ disvā,
yakkho maṁ idamabravi;
‘Nāsehetaṁ chavaṁ pāpaṁ,
siṅgehi ca khurehi ca’.
Evaṁ vutte, tadā yakkhe,
ahaṁ taṁ idamabraviṁ;
‘Kiṁ tvaṁ makkhesi kuṇapena,
pāpena anariyena maṁ.
Yadihaṁ tassa pakuppeyyaṁ,
tato hīnataro bhave;
Sīlañca me pabhijjeyya,
viññū ca garaheyyu maṁ.
Hīḷitā jīvitā vāpi,
parisuddhena mataṁ varaṁ;
Kyāhaṁ jīvitahetūpi,
kāhāmi paraheṭhanaṁ’.
Mamevāyaṁ maññamāno,
aññepevaṁ karissati;
Teva tassa vadhissanti,
sā me mutti bhavissati.
Hīnamajjhimaukkaṭṭhe,
sahanto avamānitaṁ;
Evaṁ labhati sappañño,
manasā yathāpatthitan”ti.
Mahiṁsarājacariyaṁ pañcamaṁ.